Tervist kõigile, kellega pole ammu suhelnud,
Olime viimased kaks päeva kohas, kus ei olnud õigelt ei interneti ega tegelikult ka aega, et midagi kirjutada, kuid nüüd, kus on jälle aega, kirjutan kiirelt viimastest päevadest. Vabandan, kui on palju vigu vms, sest esiteks on veidi külm ja teiseks pole kolm päeva eesti keelega absoluutselt pistmist olnud (ja mulle meeldib see kõik väga-väga-väga! :D)
---
Viimase päeva õhtul (see päev, kus viimati midagi kirjutasin) pärast õhtusööki jagasin siis “uuele perele” mõned kingitused, mille üle kõik õnnelikud olid (noorematele õdedele Eesti rahvariiete stiilis nukud, vennale Eesti kirjadega nokamütsi, isale Lennart Meri raamatu, emale Eestis rahvusköögi raamatu, Angelale Pärnu kohta raamatu + igast nänni veel). Pärast seda vaatasime Angelaga õhtul veel mõnda videot natuke ning rääkisime juttu ja juba oligi päev läbi.
Järgmisel hommikul pärast enda korda tegemist pakkisin kiirelt meie üheksa päevaseks reisiks mõned riided ja muud asjad kokku ning sõime veel hommikust. Siis tegime Angelaga ühe koogi tema ühele sõbrannale, kes elab läheduses ja kelle ema on hetkel haige. Koogi tegemise ajal pakkisime ka kokku igast sööke, mida ema Helen oli palunud meil pakkida. Kui siis söögid pakitud ning kook valmis sai, läksime tolle sõbranna juurde.
Pärast seda väikest külaskäiku ning palju lõbu ja naeru, jalutasime tagasi koju ja jäime ootama isa Anthony’t, et saaksime asju autosse pakkima hakata. Kui Tony lõpuks tund-poolteist päerast lubatud aega kohale jõudis, pakkisime kiirelt asjad kokku ning nagu alati, siis lõpu poole hakkas tulema palju kisa ja kära, et kus on see ja kus on too. Lõpuks sai kõik pakitud ning võiski alata sõit maale, perekond Chappelite ühtede sõprade farmi ja juba neli tundi hiljem olimegi kohal.
Pool tundi pärast meie kohale jõudmist, jõudsid kohale ka Joe (Tony kunagine koolikaaslane, õige nimega Charles) ja Tony venna perekond (Paul, Claire ja nende kaks tütart Francis ja Hanna). Kuna kell oli juba hiline, hakkasime kõik kiirelt süüa tegema ning lõbutsesime niisama ja üheteistkümne-kaheteistkümne vahel läksime kõik magama, sest järgneval päeval oli tarvis tõusta varakult.
Laupäeva hommikul ärkasime viis läbi viisteist minutit (siinne aeg on GMT+1, Eestis on see GMT+2) ning panime kiirelt riidesse, sõin ühe puuvilja ning kõik mehed viiekesti (Anthony, Joe, Paul, Daniel ja mina) jõime veel kiirelt tassi kohvi/teed ning asusime teele. Sõitsime autoga umbes kümme-viisteist minutit ning edasi läksime jalgsi. Kõik valisid endale sobivad kohad põllul (vahemaad üksteisest olid umbes viiesaja meetrised) ning asusime kükitama (mina, kellel oma püssi ei olnud, erinevalt teistest, läksin lihtsalt Tonyga kaasa, talle appi ja seltsi).
Varsti hakkas tõusma päike, mis tähendas, et pardid tõusid ja hakkasid lendama, et otsida omale midagi söögiks. Ei hakka nüüd täpselt rääkima, kuidas me parte tulistasime, kuid mina sain omale uue hüüdnime, mis kõlab eesti keeles umbes niimoodi “Eesti pikajalgneretriiver”. Selle nime juurde käib ka oma väike lugu. Esiteks olin ma Anthonyle silmade ja kõrvade eest ehk teatasin, kui nägin kuskilt parti lendamas. Teiseks tõin ma parte ära, kui nad alla tulistatud said.
Esimene part, kellele Tony pihta sai, ei saanud kohe surma ja langes täpselt vee piirile ning hakkas kohe vee poole jooksma ning seega hüppasin mina talle vette järgi – sain küll märjaks ja hakkas veelgi külmem (hommikul oli temperatuur -2 ja +2 vahepeal), kuid sellega kaasnes ka see, et tõestasin kohe oma kasulikkust ning sain kõigi meeste poolse austuse :P. Edasi tõin lihtsalt parte ära, kui nad pihta said, sest nägin täpselt kuhu nad kukkusid, kuid ühe puhul ei näinud keegi, kuhu ta langes. Otsisime ja otsisime ning keegi ei leidnud midagi – ka kaks jahikoera ei võtnud lõhna üles, kuid siis leidsin ma jää pealt vere pleki ning nägin veel teisigi piisku ning nende järgi jälgi ajades, jõudsin pardini. Sellega seoses pean mainima – ma leidsin uue asja, mida armastan – jälgede ajamine.
Lisaks oli veel intsident, kus Daniel lasi ühe pardi alla, aga see kukkus surnult jõkke – saatsime koera järgi, kuid ta ei saanud sellele piisavalt lähedale ning ka seekord läksin siis mina järgi – tuli vaid ronida üle puude, astuda veidi jõkke ja varsti olingi kohal, tagasi tulek oli muidugi raskem, sest ühes käes oli surnud part ning seega ronisin vaid teist kätt kasutades. Pärast seda läksime tagasi koju, et süüa hommikust. Pean veelkord mainima, et mulle hakkas kohutavalt meeldima linnu jahtimine – mitte, et ma nüüd metsikult liha süüa tahaks, kuid jahtimine kui spordiala on super lahe!
Pärast hommikusööki käisin kiirelt veel pesemas ning puhkasime veidi enne seda kui läksime jahtima pärlkanu. Seekord ei pidanud enam istuma ühes kohas ja ootama lendavaid parte, vaid pidime jalutama ringi ja ajama taga, kuni nad õhku tõusid ja siis neid tulistama. Jällegi oli päris lõbus, kuid meie lõbu lõppes siis, kui Tony sõitis Ford Landroveriga mutta kinni. Püüdsime seda välja tagurdada, kuid sellega ei olnud õnne. Lõpuks läksime Anthonyga jala tagasi tallu tema Landroveri järgi ning sõitsime siis tagasi, et päästa mudast välja Joe auto. Nüüd oli aeg tagasi farmi sõita ning tee peal oleksime peaaegu uuesti mutta kinni jäänud, kuid õnneks sai kõik ilusti korda.
Kodus tagasi läksime koos Heleni, Angela ja Paulaga (üks õdedest) vaatama lõvisid, keda kasvatati kahekümne kilomeetri kaugusel. Neid kasvatatakse seal selleks, et inimesed, kes päris metsikus looduses lõvisid jahtima minna ei julge, saaksid siiski kord elus minna ja lasta maha üks lõvi – ütleks, et väga kurb ja vale, aga mis teha.
Pärast lõvisid tegime taaskord süüa ning sõime kõik koos ilusti õhtust, lastes vaikselt Eesti rahvatantsude muusikat tagataustaks :P. Hiljem pärast sööki proovisin Angelale veel kaerajaani õpetada ning natuke ka valssi – kumbki ei tulnud väga hästi välja, kuid natuke veel ja küll ta saab hakkama. Siis vaatasime veel kõigi tüdrukutega koos ühe “How I met your mother”i osa, mis oli Angelal arvutis ning läksime varsti pärast pikka ja väsitavat päeva kõik magama.
Hommikul tuli tavaline rutiin pesemine-söömine ja kohvrite pakkimine, millele järgnes seitsme tunnine auto sõit Grahamstown’i. Nüüd oleme kohal, ööbime täna Danieli ühikas (ta ise läks tagasi Johannesburgi) ning käisime ka koos Heleni ja Angelaga vaatamas üht teatri etendust mehest, kelle naine pettis teda ning jäi vahele ning see, kellega too naine seda meest pettis, jooksis ära nii, et jättis oma ülikonna maha ning nüüd käskis mees edaspidi seda ülikonda alati korras hoida ja toita jne. Väga huvitav plot oli, mis on kirjutatud 1930. aastatel ja see teatri etendus oli ühe festivali, nimega “Arts festival” raames. Pärast etendust naasesime ühikasse, kus teised läksid magama ning mina ja Angela jäime koos kahe üliõpilasega (Andrew ja Roy) mängima igast xboxi mange ning kella ühe paiku saime lõpuks magama.
Hommikul oli esiteks tavaline rutiin – pesemine, söömine ja lugemine ning siis proovisin oma blogisse asju üles laadida, kuid esinesid mõned komplikatsioonid ja kuna juba kell kümme hakkas debatt teemal “Teadus vs kultuur”, siis pidime kiirustama sinna ning ei saanudki asju üles laetud. Debatt või täpsemalt “cafe” oli väga lahe – räägiks mõnuga kõigest, mis seal toimus, kuid seda informatsiooni oli palju ning ma ikka veel seedin seda. Pärast läksime veel niisama ühele turule erinevaid asju vaatama – seal oli metsikult ilusaid riideid, kunsti jne ning seal olles sõime koos Angelaga mõlemad ühed taimsed paninid. Hiljem läksime ja kuulasime veel veidi luulet ning ühe raamatu esitlust (raamat rääkis sellest, kuidas noored, kes olid pärit vastest segaverelistest aafrika perekondadest, said oma elu korda). Nüüd tulime veidiks koju, et siin süüa ja varsti lähme veel ühele etendusele. Niisiis hetkel jätan teid siia ja räägime loodetavasti varsti jälle.
Parimate soovidega,
Sander Gansen
---
Hey guys,
Sorry for not keeping you up in the weekend. I was in countryside and didn’t get a chance to go to my computer.
Anyway on the last Thursday afternoon, when I wrote to you the last time, I gave out all the presents to the family that I had and they said they loved them all (and I guess they weren’t lying :P) and after that we just watched some videos with Angela, before going to sleep.
On Friday, after waking up, having a shower and packing our bags for the nine day holiday, we ate some breakfast and started baking a cake and packing all the food for the trip too. When the cake got ready, Danny took me and Angela to her friend, whom we had baked the cake as her mother is sick and it’s just nice thing to bake a cake for people who are sick so they’d get better soon. We spent a lovely hour there and then went back home by foot, where we started to wait for Anthony, who promised to pick us all up at twelve, but got hour and a half late. After he finally got home, we put the bags into car and its trailer and started to move for the countryside – me, Angela, Paula, Danny and Tony (the others were going to fetch us up later).
Four hours later we got to our destination and we unpacked everything to the houses we were going to stay for the weekend. Half an hour later everybody else arrived, Helen, Georgina, Joe (Anthony’s university friend, whose real name is Charles) and Anthony’s brothers family consisting on Paul, Claire and their two lovely daughters. Then we just started making food for the night and ate it afterwards. I gave Paul and Joe decks of cards with pictures of Estonia and they said to remember me every time they would play those. Later we just chatted for the evening and went to bed soon.
In morning, we woke up at quarter past five, put many layers of clothes on, drank a cup of coffee/tea and went just few kilometres down from the farm we were staying at. We left our car behind and then Anthony, Daniel, Joe, Paul, me and two dogs went to find ourselves good spots to sit at and start to shoot birds. I was the only one who didn’t have a gun, which was a bit sad, but I still was useful and got a nickname “Estonian Long-legged retriever”, because I helped Tony to get the birds he had shot down. For example one of the birds, the first one he got down, didn’t die right away and then tried to escape for the water, so I literally ran after him and jumped into the ice-cold freezing water to get it. Yes, now I got a lot colder than before, but I also got the respect of the other guys, especially Anthony’s I think. Also I had to track one bird by its blood as no one saw exactly where it had landed, not even the dogs got up the scent, but I saw those little drops of blood and tracked them until I saw the dead bird under some grass. And the last incident I had was that Danny shot one bird down but it fell into the river and Danny nor his dog could retrieve it, so I tried to climb some branches of different trees and had to step into water couple of times, but I got it again.
When it was already half past nine, we went back to home, to get a proper breakfast and have a little rest with some shower. Girls had also already woken up by that time, so we chatted a bit also, before we went shooting again, although this time we shot Guinea fowl’s instead of ducks. This time our fun was ended by Joe’s car getting stuck in some heavy mud, so Anthony and I went for Anthony’s car by foot, so we could use it to pull the other one out. We got it out and on our way back to the house, we almost got stuck again, but fortunately we still didn’t.
When we got home, Helen, Angela, Paula and I went to see some lions, who were just twenty kilometres away from our spot. We drove to them and it was lovely seeing lions like that, although it was sad also as they were all in those cages and they were grown up only that some rich Americans, who are afraid to shoot lions in the wild, could just pick one of them out, let it into a bigger cage and then shoot him there. So sad that they are doing like that, although for them it’s the way of earning their food onto their table.
Later we had a nice dinner again and we listened to Estonian music while we were there. After all sorts of salads, meat and desserts, we just played some music and danced a little bit. I tried to teach Angela some Estonian folk dances and after some practice she could already understand the moves – just a bit more and she could dance at Estonians next dance festival :P. Before going to sleep, we watched an episode of “How I met your mother” with the girls and then went to sleep as it had been a tiring day for all of us.
In the next morning, we packed our things again, now having a bit less stuff as we had eaten lots of it already. Did a little group picture and said goodbye to everybody. Then Anthony, Helen, Angela, Paula, Georgina and I started to drive for Grahamstown, which is one of the oldest cities in South Africa, citing back to 1820. It’s just a lovely little university town as Tartu is for Estonia and this week they are having this Art’s festival with lots of movies, theatre plays and so on. Anyway, after this seven hour drive, we got to there and first we went to Danny’s house here – it’s just this little house for students and Danny gave us the key for his room and for the room of one of his friends as they are having a school holiday right now.
After settling down and resting a bit, we went to see this one play with Helen and Angela, that was about a man, whose wife had cheated him and got caught, so the man she was cheating him ran away but left his suit behind. Then the husband said to the wife that the wife has to start caring for the suit, feed it, walk with it and it has to share their bed with them as a punishment for her and he also promised he would not have any physical violence. It was rather a nice play, at least the plot of it, which had been written in 1920’s, was really good.
When the play finished, we got back home and had a little cup of tea. Helen went to sleep and Angela and I stayed up to play some Xbox games with two of Danny’s friends and co-students, Andrew and Roy. After playing for two hours or so, we decided to go for the bed, as we were going to have lots of things to do the following day.
After another sleep, we did all the things we would do every other day (washing, eating etc) and then we went to this cafe with Angela, which had a theme of science vs. culture, where we were discussing why there is this gap between them and how we could get rid of it. Later we went to this little market, where they sold all kinds of nice things (Angela got a nice top and a lovely purple hat). Later we went to listen to some live poetry from Harry Owen and they also had open microphone (that means that everybody could have their poetry to be read also). After that we went to see this presentation of a book about African youth, who had been gangsters but got to be successful people by now. Then we went for a sherry, so we could get a bit warmer (the only bad thing about South Africa is that it’s chilly here right now on this time of year) and we had a really nice talk between Anthony and I. Now we are making ourselves some dinner and then we are going to see another play today. Anyway, now I am going to leave you guys here and talk to you soon!
Best regards,
Sander Gansen
No comments:
Post a Comment