More on St. Alban's Collage

Tervist,

Tänane päev on olnud üpris unine ning samas lihtsalt selline tavaline koolipäev nagu ikka, seega kirjutan kiirelt päeva sündmustest ning siis ehk lisan veel igast mõtteid, mis on viimasel ajal tekkinud.

---

Hommik algas nagu ka eile, kella kolmveerand kuuese äratusega, et minna pesema (pole midagi liiga hullu, sest ajavahe Eestiga on üks tund ning seega mu keha on juba harjunud koguaeg sellisel ajal tõusma - no jah, on suvi, aga mis sellest...) ja seejärel tuli end kiirelt valmis sättida hommikuseks ülevaatuseks ning siis kõik koos sööma (toit ei ole ikka paremaks läinud ja ma küll söön seda kõike, aga ma arvan, et homme ma lihtsalt ei suuda, sest see kõik on mu teadmistega liigselt vastuolus - valed asjad koos - ning teada, aga mitte teha on hullem kui mitte teada). Pärast sööki oli veidi aega veel esimese tunnini ning seda aega kasutasid osad veel väikseks pikutamiseks või teised, nagu mina, kasutasid seda hommikuseks uudiste lugemiseks jms.

Esimene tund oli loodusteadused, kus tänaseks oli jõudnud õige õpetaja tagasi (eile oli asendusõpetaja vms, sest Mr. D oli veel Mosambiigist tagasi sõitmas) ning nüüd hakkas ta selgitama kõigile poistele seda, mida nad eile olid pidanud tunnis ja hiljem kodus tegema - keemia võrrandid, nende tasakaalustamine jne - ehk kõik see, mida mina olin eile teistele veidi õpetada püüdnud. Igatahes see õpetaja võttis selle kõik uuesti läbi ning ma hakkasin uuesti keemiat armastama nagu tegin seda Koidulas olles (nüüd Sütevakas, vabandust, aga õpetaja Vares, te olete väga nigel õpetaja, sest esiteks te muudate keemia nii igavaks, teiseks te olete monotoonne ja kolmandaks te peaaegu rikkusite keemia minu jaoks ära ning, et see ei oleks lihtsalt kriitika, vaid ka natukene konstruktiivne, siis õpetaja Vares, muutuge rohkem inimeseks ja see ehk aitaks muuta teid meeldivamaks - ehk hetkel ongi kaks valikut, kui peaksin siiski Sütevakas jätkama, siis tuleb rääkida sellest direktoriga või teine võimalus on siiski see Tallinna asi, mida juba pikemat aega räägin), sest kui õpetaja selgitab kõike seda läbi mitmete nädete, tehes natuke nalja ning samas näitab puust ja punaseks ette, kuidas miski käima peaks, siis kuidas sa saad seda mitte armastada (siinkohal peaksin mainima, et see õpetaja siin meenutas mulle kohati õpetaja Rõigast, kes on väga-väga hea õpetaja!!!).

Järgmiseks tuli geograafia - sellest pole siinkohal midagi väga palju rääkida, sest seal oli poistel iseseisev töö ja nad tegid vaikselt seda ning õpetaja tegi oma asju. Seejärel oli veel matemaatika, kus tegime ülesandeid intresside kohta jms. Ka see õpetaja on väga inimlik ning võtab asja veidi naljaga - meenutab mingil määral mulle õpetaja Koppelit, kes samuti tundub armastavat seda, mida ta teeb (ja teie, kes te nüüd mõtlete, et te pole Raidoga midagi kunagi õppinud - THINK AGAIN - jah, ta võib-olla pole parim õpetaja, kuid ta on siiski väga-väga hea õpetaja ning kui te tahate asjast aru saada ning temalt küsite, siis ta aitab alati ning te saate asjast aru ehk siinkohal pole asi õpetajas vaid teis endeis...). Igatahes tunni enda kohapealt - õppisime kasutama valemit A=P(1+i)^n, mida kasutatakse selleks, et teada saada kui suureks su investeering mingis ajavahemikus mingi intressi korral kasvab, kui investeerid mingi kindla summa raha (Eesti haridussüsteemile: see on see matemaatika, mida õpilased peaksid rohkem õppima - vähemalt üks osa sellest - sest sellest on reaalselt igale mõtlevale ja edukale inimesele palju-palju kasu ja kuigi paljud õpilased võivad hakata väitma, et see on mõttetu ning raske, siis taaskord, mõelge uuesti!).

Vahepeal tuli väike külastuskäik kabelisse, kus olid mõned teadaanded ning väike jutlus, mille ajal oli just parasjagu hea võtta üks väike uinak ning seega ei paistnud sa ka imelik, kui oli palve aeg, vaid paistsid lihtsalt kui väga pühendunud palvetaja :). Pärast seda oli väike vahetund, kus jagati juustusaiu ja oli avatud väike puhvet. Sel ajal vaatasin veel kiirelt paari asja internetist ning juba oligi minek juhendaja vms juurde (tund nimega "tutor"), kus lihtsalt üks õpetaja uuris mis on meie probleemid (poiste peamine probleem oli sama mis Eestiski - toidu portsionid on naeruväärselt väikesed! + enne eksameid ei tohiks anda koduseid ülesandeid, mis ei ole eksami materjalidega seotud, sest kuidas muidu leida aega eksamiteks õppimiseks - riigid on erinevad, kuid probleemid on igalpool samad). Järgmiseks oli ettenähtud inglise keel, kus õpetaja millegi pärast ei tulnud ja siis oli tund nimega ettevõtluse uurimine vms, kus samuti anti poistele iseseisev töö ning nad tegid vaikselt seda.

Seejärel tuli lõuna, kus kõigepealt pidid kõik kogunema korralikult laudade juurde ja siis õpetajad lasid laud-laua haaval inimesi toitu võtma - millegi pärast venitati meiega kaua, kuid lõpuks saime ka meie sööma. Pärast sööki otsustasin ma minna lihtsalt tagasi oma ühiselamu tuppa ja lihtsalt minna magama, mida ma ka tegin ning kus ma ärkasin kolm tundi hiljem - mõnus uni oli :). Pärast üles tõusmist suhtlesin veidi interneti vahendusel Eestis olevate sõbrannadega, peamiselt Juuliaga. Kui tema lõpuks kusagile minema pidi, siis lahkusin minagi, et hakata lugema. Kui siis lõpuks kell kuus sai ja jõudis kätte aeg sööma minna, siis just seda me koos Mandelaga tegimegi. Võttes söögi, peatas mind üks abiturient, kellega tutvusin eile ning ta kohati lausa nõudis, et ma istuksin nende lauda ja seda ma siis ka tegin. Seal olles toimus taaskord tavaliseks muutunud küsimuste voor Eesti kohta ning eriti erutatud olid kõik selle peale, et meil on klassis viis poissi ja kakskümmend kaheksa tüdrukut (uuriti, kuidas nii keskenduda saab ja vastasin otse - ei saagi alati) ning et meil on üle kümne kohustusliku aine (see on tegelikult lollus, eriti juba gümnaasiumis ning eriti kui sa tead, mida õppida tahad tulevikus ning millele seega juba praegu keskenduma peaksid - veel üks plus sellelle Tallinna mõttele, mis mul on). Lisaks sellele, et mind võeti üsna omaks, tehti mind kohati nendega võrdseks, selles mõttes, et kaheksandikud (ehk form one õpilased) peavad käituma abiturientidega (ehk form five õpilastega) austavalt ja see tähendab, et kui mõni neist palub neil oma kruusi täita või musti nõusid ära viia, siis nad peavad seda tegema ja nüüd panid nad kaheksandikud seda kõike ka minu jaoks tegema :P. Igatahes seal olles kohtusin kõigi nende Angela sõpradega, kellele ta oli saatnud taskuhäälingu (internet andis podcast'ingule sellise eesti keelse vaste :D), et nad minu eest kindlasti hoolitseksid ning nüüd nad siis seda tegidki ja see mulle meeldis.

Lõpuks pärast tund aega kestvad õhtusööki, mis on siin mail juba tavaliseks muutunud, tulin lõpuks tagasi oma ühika tuppa ning hakkasin nüüd kirjutama seda väikest asja siin, mis nüüd lõpuks läbi hakkab saama. Igatahes veel mõtete kohapealt - ma naudin täiega seda, et kõik ained on inglise keeles (ja ma ei ole siin hetkel turistina vms, kõik tunnid toimuvad nagu tavaliselt ning mind võetakse kui igat teist õpilast ehk ma näen elu nagu see päriselt on) ning, et ma pean hetkel käima vaid ainetes nagu keemia, füüsika, matemaatika, inglise keel, ettevõtlus ja/või IT. Lõpuks olen aru saamas John C. Maxwelli ütlust, et ära hakka oma aega raiskama sellega, et arendada neid osi, milles sa oled alla keskmise ja keskendu just oma tugevustele (siinkohal tuleb mainida jälle, et Eesti tavaline haridussüsteem on siin ikka ja jälle pange astunud ning seega taaskord ema ja isa, vot selle kõige pärast te peaksite mul lubama selle meili saata sinna Tallinna kooli...). Igatahes kool siin on lahe ja mõnus, kuigi ootan kohati, et see osa läbi saaks, et saaksin veel ka teisi asju uurida (käia muuseumites, reisida veel ringi siin jne). Veel kiirelt ka koolivormist - see on täiega äge, kui on koolil oma koolivorm ja ma leian, et kõik Eesti koolid võiksid võtta õppust ning muuta koolivorm kohustuslikuks, sest see ausalt muudab inimesi korralikumaks jne - hetkel ei hakka kirjutama kõigest, miks see on hea, aga ausalt - ma naudin seda ja see oleks super kui Eestiski oleks kasutusel koolivormid. Hetkel aga lõpetan ja olge tubli :)...

Parimate soovidega,

Sander Gansen

---

Hi-hi,

Life here is fun and in every lesson I see parallels with Estonia and its school-system and how it could be made a little bit better. Today I went to science, where we were taught converting and doing exercises with that - I of course know most of it already but this teacher made it see even easier than it has been for me - if someone would say that they still don't get it, then they're a hopeless case :D. After that we had a geography and then came mathematics, where we learned financial mathematics, which is really-really interesting and I think that we have too little of it in Estonia and should have it more as it is one of the subjects and things that we really use in our life as humans :).

Then we had a chapel hour, where most of us had a great nap and after that we had this little break. Then came a subject called tutor, where there was this teacher, who would listen to our problems. Later we had English, where the teacher didn't come and then there was business studies, where guys had to work on their own and I was just star-dreaming for the whole lesson as I had no work to do - unfortunately... Then came lunch and after that I just went back to our dorm room and had this nice three-hour sleep. After waking up fresh, I had nice chat with Juulia and then read a bit before going for supper. At six I went for supper and there this matric insisted me to sit with them and so I did. As I was eating, they all were questioning me about Estonia, its girls and school-life. They also introduced me to their life as they, grade fifth, use grade first ones as their ´pus´ (or as I like to call them - good house-elves) and make them to bring drinks for them and clean after them. In a way I dislike it, but at the same time, it's the tradition around here.

After meeting all the matrics and that means all the people who Angela had told to take care of me, as she knows some of them, I came back to dorm again. Now as I'm ending this writing here for tonight, I'll be going to read a bit, listen to music and chill with the guys. So yeah, talk to you soon and bye for now.

Best wishes,

Sander Gansen

Ochse House at St. Alban's Collage

Welkom familie, vriende en andersins onbekende,

Pühapäeval ärkasin poole seitsmest ehk just parasjagu siis kui kõik teised mehed (Anthony, Patrick, Joe, Joe poeg ja kaks Anthony tööjuures olevat vahetusüliõpilast Alex ja Marcus) hakkasid minema väiksele jahile terveks päevaks. Kuna selleks ajaks kui ma tagasi jõuan on Alex juba tagasi Cape Town'i läinud, soovisin talle head reisi ning koos Heleniga saatsime kõik teised jahile. Seejärel tuli väike hommikune dušš ja natuke lugemist ning arvutit. Lõpuks kui ka Angela üles oli ärganud, tegi ta kõigile smuutit (ananass, banaan, õun, vaniljajogurt müsli jms - muidugi selle jogurti ja müsli osa oleks ära võinud jätta, sest siis oleks peale suurepärase maitse olnud kõik see ka 100% tervislik :D) ning jõime mina koos alles jäänud tüdrukutega teed ja kohvi.

Pärast kõike seda ilusat hommiku poolikut hakkasin vaikselt pakkima oma asju. Vahepeal rääkisime Georginaga, et läheksime kinno ja poodidesse ning siis läks kiireks, sest film "Kung Fu Panda 2", millele mõtlesime minna, hakkas juba kümne minuti pärast. Helen viis meid kiirelt kinno ja jäime kõigest kaks-kolm minutit hiljaks ja siiski jõudsime filmile. Film oli väga lahe, just selle poolest, et ei vajanud eriti tugevat kaasa mõtlemist ja seal sai palju-palju nalja. Järgmiseks käisime Georginaga veel kiirelt plaadipoes ning veetsime veidi rohkem kui pool tundi raamatupoodides (ma armastan Lõuna Aafrika raamatupoode, sest neil on kõik, millest kuulnud olen ja palju rohkemgi ning kõik on inglise keeles enamjaolt - super lahe!!!). Lõpuks tuli Helen meile järgi ja viis tagasi koju.

Kodus lõpetasin veel pakkimise ning sõime lõunaks imelist pastarooga - ei midagi erilist, kuid suurepärane maitse ja väga toitev :). Võtsin veel vabalt seni kuni Angelal oli matemaatika eraõpetaja külas - tulemas on eksamid ning kahjuks pole Angela matemaatikas just kõige teravam pliiats - nagu ei ole seda ka enamik teisi tüdrukuid... ja nii mõnedki poisid (et mitte paista rassist vms)... Lõpuks sai Angela õpitud ning oma asjad samuti pakitud ning jätsime Joannaga (majahoidjaga) hüvasti ning läksime autosse, et sõita Pretoria suunas. Enne võtsime veel Dominique auto peale ning Helen viis tema emale veel ühe koogi (ühe viisime meie Angelaga juba nädal aega tagasi). Kõik asjad autos ja sõit võiski alata.

Lõpuks veidi vähem kui tund aega hiljem jõudsime Pretoriasse, kus Angela ostis veel neli pitsat ning me läksime St. Mary'sse ehk Angela kooli, kus aitasin ka Dom'il tema asjad tema tuppa viia. Helen läks vahepeal veel oma emale külla ning seni kohtusin mina kõigi Angela sõbrannadega (Tamryn, Mikayla jne) ja sõime koos pitsat ja igast muid asju :P. Lõpuks poole seitsmest tuli Helen mulle järgi ning jätsin tüdrukutega hüvasti, et minna St. Alban's Collage'sse ehk poiste erakooli Pretorias, mis on Angela kooli "vend-kool". Sinna jõudes ootas mind sõbralik vastuvõtt ning Barry (meie nö maja õpetaja) näitas mulle mu tuba, mida jagan kolme teise posiga (Mx Magagula, Nick Petersen ja Andile Mandela - jah, ma sattusin Nelson Mandela pojapojaga ühte tuppa, kas pole mitte cool!). Helen tegi mulle veel voodi ära ja siis asus ise tagasi koju Johannesburgi.

Poisid siin tutvustasid mulle teisi ning kõik olid ja ikka veel on väga lahedad ning sõbralikud. Peamine, mida kõik küsivad on, et kas Eesti tüdrukud on ilusad ja ma vastan: "Kui sulle meeldivad kas mustanahalised või tüsedad tüdrukud, siis sorry. Aga kui pikad, ilusad ja kõhnad või vormis tüdrukud meeldivad, siis on super!" Lisaks küsivad tumedanahalised poisid, kas neil oleks lööki, kui nad tuleksid Eestisse. Veel uurivad kõik, kas ma olen abielus, et mul on vasaku käe sõrmes sõrmus ning palutakse, et ütleksin midagi Eesti keeles. Kõik paistavad olevat väga huvitatud ja nagu teada, siis mulle meeldib rääkida, kuid siiski püüan pigem uurida elust siin mail. Pärast tutvustamist läksime mingi hetk lõpuks siis magama.

Hommikul oli äratus kümme minutit pärast poolt kuut ning siis oli kiire pesemine, et kümme minutit pärast kuut oleks valmis hommikuseks istumiseks ja sööma minekuks. Pärast sööki oli veel natuke aega logeleda ning juba poole kaheksast hakkas esimene tund, milleks oli loodusõpetus? (no füüsika ja keemia koondaine), kus mina aitasin teistel teha keemia võrrandeid ning poisid imetlesid, kuidas ma mendeleyevi tabelit peast tean ning kõiki neid valemeid (hetkel käin siin olles üheteistkümnendas klassis). Seejärel oli inglise keel, mis oli palju lahedam kui meil Eestis ehk me tegime filmi analüüsi ja kirjutasime selle põhjal lühikirjandeid (200-300 sõna). Seejärel oli veel geograafia, kus veidi rääkisin Eestist.

Lõpuks tuli väike koosolemine vms, kus lauldi koos kolm laulu ja räägiti uudiseid. Pärast seda oli väike vahetund, kus sai pähklivõiga saiu ning siis tuli hiina keele klubi vms (neil on siin nö klubi ained, mis on ained, kus sa hindeid ei saa). Seal oli tolle õpetaja naine tulnud Hiinast talle siia külla ning siis ta õpetas meile ühe laulu. Hiljem paluti kolme poissi auditooriumi ette laulma ja mina olin üks kolmest. Pärast paluti veel üht julget õpetajaga kahekesti klassi ette laulma ning ka seekord olin mina see julge, kes seal ees seisis ja kõige selle eest sain kaks väikest suveniiri.

Seejärel tuli veel matemaatika, kus õpiti parasjagu intressi protsente - mis tähendab, et veel üks teema, mille puhul ma nüüd Eestisse tulles ei pea kaasa mõtlema, sest juba oskan :D. Ning siis tuli Afrikaan ehk ma ei oskanud midagi kaasa teha ning üsna igav oli. Viimaks tuli ka IT ja mõistsin kui kahju on, et Sütevakas pole IT'd. Pärast tunde läksin veel IT õpetaja juurde, et ta mulle WiFi passwordi annaks ning andiski. Seejärel käisime veel Mx'iga poes (selleks oli vaja saada Barry'lt luba - see on üks vähestest jamadest selle kooliga ja üldse internaatkoolidega), kust ostsin veidi puuvilju ja muud näksi. Siis tuli veel õhtusöök ja nüüd olengi niisama logelenud, veidi lugenud ja blogi kirjutanud. Siinkohal aga lõpetan ja otsin tänaseks tegevust - kohati igav on, sest poisid valmistuvad kõik eksamiteks, mis on järgmine nädal... Igatahes olge tublid ja räägime varsti.

Parimate soovidega,

Sander Gansen

---

Hi gals and guys,

I'm making it short. Right now I am at St. Alban's Collage, in the Ochse House, just for a week to see how it is to go to school in South Africa. Before I came here yesterday, I just went to see a film with Georgina and then just packed my bags and came here. Here all the pupils are really cool and friendly, although the bad part is that they are all boys and this is not really my thing :D, but everything else is cool. I have to say that guys here are not that well-behaving in school as students in Estonia, but they are still really friendly and nice to spend time with. And food is not the best quality either, but in which school it really is, so :D...


Anyway there's nothing really to talk about - like really... And if you really want to read something, google translate the text in Estonian back to English and have fun. Right now I'm a bit too tired to write this all thing in English too so sorry... Anyway, have a nice day and I'm getting out from here for now, as guys wanted to do something and in a way I am getting sleepy too - talk to you soon...

Best wishes,

Sander Gansen

Suvine Southbroom ja tagasi Joburgi

Tervist kõigile,

Nagu ikka juhtub lihtsalt tavaliste puhkustega - seesugustega, kus on natuke päikest, natuke trenni ja palju lõõgastumist - ei ole ka meie Southbroomi seiklusest liiga palju kirjutada. Kui minna edasi sealt, kuhu eelmine kord asja pooleli jätsin, siis kaheksanda juuli hommikul magasin esiteks üllatavalt palju. Ärkasin üles kell kümme ja see tähendab, et pool päeva oli juba maha magatud, kuid siiski teine pool oli kõik alles :). Pärast ärkamist ja väikest hilist hommikusööki istusin Giorginaga maha ja mängisime kuskil tunnikese kaarte (Casino't ja Speed'i). Seejärel palus Paula, et ma läheksin temaga tennist mängima ning otsustasin, et väike trenn ei tee paha. Nagu mina kunagi, käib tema hetkel üpris suure koormusega tennist mängimas (talvel harvem, kuid suvel pea iga päev), kuid mina teatavasti enam ei käi. Seega sinna minnes oli mu ainus lootus, lüüa talle vähemalt üks punkt või no tegelt võita üks "game". Tulemuseks võitsin neli "game"'i ja ajasin tüdruku natuke vihaseks, sest teatavasti ei salli ta absoluutselt kaotamist ja teeb kõik selleks, et jääda paremasse seisu (meenutab kohati mind...) Aga üleüldiselt oli väga lahe üle pika aja tennist mängida nin Paula oli õnnelik, et sai natukenegi harjutatud.

Kui siis lõpuks koju jõudsime, käisin kiirelt pesemas ning jäin lõunat oodates Giorgina'ga mängima scrabble'it. Lõpuks jõudis Anthony koju ja Helen sai oma tööd ära teha ning Giorgina, Paula, Angela, Helen ja mina läksime "Waffle House"'i, jättes Anthony koju tööd tegema ja puhkama. Helen viis meid vahvlimajja ära ning ise läks korra veel linna midagi tegema ning meie tellisime endale toidud ära. Mina tellisin endale vahvli, mille peal olid banaani lõigud, metsikult karamelli siirupit ning kõige tipuks veel korralik suur-suur peotäis värsket vahukoort - kui mitte öelda, et see oli mega-magus, oli see ülimalt hea! Pärast sööki ja natuke ümbruskonnas ringi vaatamist asusime taaskord teele.

Jõudes koju oli parasjagu aeg päikeseloojanguks ning seega võtsime oma šerri ja sprite klaasid (kes mida) ning läksime rannale seda vaatama. Koju jõudes oli Anthony kadunud, kuid selleks ajaks jõudis ka tema oma jalutuskäigult tagasi. Nautisime võimsa ookeani suuri laineid ja tegime igasugust nalja. Pärast seda oligi aeg väikesks õhtusöögiks ja magama minekuks.

Järgmisel hommikul ärkasime veidi enne kelle kuut, käisin pesemas, aitasin kõik asjad kiirelt treilerisse panna ning sõime hommikusööki ja juba kell seitse lahkusime oma mõnusast ja soojast Southbroomist, et jõuda tagasi suurde Joburgi, nagu kohalikud seda ise kutsuvad. Teel koju, mis kestis 7-8 tundi, peatusime, et Durban'ist peale võtta ka pere noorem poeg, 19 aastane Patrick, kes oli olnud kolmenädalasel väikesel puhkusel ehk jahi regattil. Veel peatusime tunniks kuskil mujal, et tüdrukud saaksid seal oma tellitavate vaipade kujundused ja värvid veel lõplikult paika panna ning juba varsti-varsti olimegi kodus, kus pakkisime riided lahti, lugesime ja rääkisime juttu, sõime õhtus ja läksime magama.

Igatahes nüüd, kus lõpetan, otsin veidi süüa ja juba hakkab uus pakkimine, sest lähen kuni reedeni Pretoriasse kooli - privaatinternaatkool Saint Alban's Collage, mis on Angela kooli "brotherschool". Niisiis hetkel jätan teid siia, kuid peatselt annan teada, milline on elu ühes Lõuna Aafrika koolis.

Parimate soovidega,

Sander Gansen

---

Hi buds,

Life here has been getting better and better. Anyway on Thursday, which is the day I haven't written yet, I just slept really-really long and for the rest of the day I just chilled and relaxed. In the morning we went to play some tennis with Paula (last score was 4-8, we were supposed to end at 4-6, but Paula insisted that she wanted to make the score better for herself :D) and played lots of board games with Georgina (cards and Scrabble), before we went to have a lunch in a nice place called Waffle House, where I had a banoffee waffle, that consisted of a large waffle, lots of sliced bananas, toffee sauce and heap of fresh cream on the top of everything - just loveable! Later we just sat at beach to see the sunset and had a nice dinner afterwards.

The next day we woke up really early in the morning, just to take a fast shower, little breakfast and pack our previously packed bags into the trailer. By seven o clock we took of to Joburg. On our way home, we stopped at Durban, to fetch Patrick, who had been on a nice trip by himself for the last three weeks. We also stopped at some place where the girls chose the colours of their soon-to-be-made carpets and then it was just a straight road to home. When we got here, we unpacked everything, had some fun and soon a nice dinner, with our family and two guys, Alex and Marcus, who stay with us for the week. And after a tiring day, we all headed to get a nice sleep.

Today I lost my sleep at half past six, had my shower and started writing this thing here. Now when I finish this thing, I'm getting a nice breakfast and then pack my bags for the week in Pretoria's private school. I'll soon write to you again and until that, have a nice Sunday!

Best regards,

Sander Gansen

Palju teatrit ning kunsti ja suvine talv :)

Hei sõbrad, sugulased ja muidu segased,

Viies juuli ehk teisipev algas kella poole üheksase ärkamise ja kiire-kiire pesemise ning söömisega, et jõuda kella kümnesele etendusele. Loomulikult tüdrukud magasid veelgi kauem (v.a Angela, kes läks samal ajal kui ma ärkasin tegema väikest hommiku jooksu) ning sealt tuli see viimase minuti kiirustamine. Näidend ise oli mingisugune füüsilise teatri etendus (ei saanud siiani päris täpselt aru, mida see tähendab, aga oli lahe siiski) ühest mehaanikust, tema abilisest ja veel kahest tegelasest – üsna segane sisu oli, kuid siiski lahe etendus.

Pärast selle lõppu läksime linna peale, kus ikka sadas kõvasti vihma ja nii oli see olnud juba kella neljast-viiest saati. Kuna Paula hakkas veidi vinguma ning ka Georgina ei viitsinud väga midagi teha, viisime nemad kohvikusse ja meie Angelaga läksime üht näitust otsima (vanemad olid parasjagu kuskil mujal mingil muul loengul vms). Pärast pikka tiirutamist leidsime selle üles, vaatasime seda natuke ning siis juba kiirustasime tagasi vanemate juurde.

Parasjagu oli just vihm natukeseks peatunud ning samal ajal kui Tony ja Angela läksid õdesid ära tooma, hakkasime meie Helenaga ronima mäest üles, ühe maja poole, mille nimi on Monument. Sinna jõudes, saabusid autoga järele ka teised ning läksime sisse, sest just hakkas vihm uuesti alla voolama. Sees oli mingi huvitav näitus koomiksitest, karikatuuridest jms. Kell hakkas juba saama kaks ning meie Tony, Paula ja Georginaga pidime kiirustama oma järgmisele etendusele. Enne tegime veel ühe patuse piletite ostmise kohas ning ostsime Anthonyga endale piletid ühele komöödia etendusele, sest seni olid enamik asju olnud meile kohati petumuseks ning tahtsime mõnda head kogemust kogeda.

Viisime Angela ja Heleni nende etenduse toimumiskohale lähemale ning ise läksime vaatama mingeid jala muusikuid ehk tantsijaid, kes tegid tantsidest muusikat (pole just parim iseloomustus hetkel, kuid ei oska midagi muud selle kohta öelda) – oli suhteliselt lahe, kuigi vahepeal hakkas uni peale tulema. Pärast seda läksime linna peale, sest teised keeldusid minemast Heleni ja Angelaga luulet kuulama. Tahtsime minna ühele väiksele turule, kuid see oli kinni pandud, sest vihma tõttu oli see üle ujutatud ning ka elektriga polnud asjad kõige paremini. Seal juures oli veel üks maali näitus, niisiis viskasime sellele pilgu peale. Hiljem läksime Georginaga veel ühte observatooriumi muuseumisse ning pärast neljakesti ühte kirikusse ja siis oligi aeg võtta teised kaks nende etenduse toimumis kohalt peale.

Sõitsime Drill Halli, kus pidi hakkama Tony ja minu etendus nimega “Monkey Nuts”. Jätsime tüdrukud sinna ning läksime ise etendusele – see oli siiani parim kogemus, sest kui mitte midagi muud, siis saime palju naerda. Pärast seda läksime ühte pitsa restorani, kus ootasime teised järgi ning siis sõime kõik suured ja head pitsad ning läksime siis veel ühele etendusele, mis polnud minu arust niivõrd hea sisuga, kuigi näitleja töö oli super (kirjanduse õpetaja peaks olema uhke, et ma nii paljudesl näidenditel olen viimasel ajal käinud :D) ja siis lõpuks suubusime koju, et seal minna magama.

Hommikul pakkisime kiirelt asjad ning käisime korra veel laadalt vms läbi, kus tüdrukud ostsid erinevaid lahedaid riideid ning siis võtsime Anthony veel kodust peale ja alustasime oma kaheksa tunnist sõitu South Broom’i. Kui lõpuks õhtul siia jõudsime oli pime, kuid üks restoran oli lahti ning läksime sinna. Tüdrukud võtsid enamjaolt salatid või mingid burgerid ja meie Tonyga võtsime värsket kala. Vahepeal käisime jalgupidi vett katsumas, mis oli meeletult soe (arvestades, et see on nende talv ja vesi oli soojem, kui meie suvel – India Ookean‼!) ning siis saime ka teada, et ei tohiks ujuda, sest vees on parasjagu metsikult haisid. Pärast õhtusööki läksime koju, kus läksime üsna kohe magama – meie Angelaga vaatasime veel paari videot, mille olime ise teinud kunagi enne.

Järgmisel hommikul magasime pikalt, siis tegime end korda ja läksime Angelaga väiksele hommiku jooksule mööda India Ookeani kaldaid ja ilusaid golfiradu, mis on kasutusel läbi terve aasta ja ei vaja green cardi olemasolu (18 imelist rada!). Koju jõudes sõime hommikust ja Angela hakkas õppima ning mina lugema. Hiljem pärast maitsvat lõunasööki viis Helen Georgina ja minu krokodillide farmi, kus vaatasime veidi krokosid. Siis käisime veel linnast toitu juurde ostmas ning tagasi tulles sõitsime golfi kohast läbi, et saaksin teha mõned ilusad pildid, et vanemaid ja golfi mängivaid sõpru nendega narrida :P. Koju jõudes käisime kiirelt veel koos Angela ja teistega tüdrukutega päikeseloojangut ookeani ääres nautimas ning nüüd kirjutasin siin kiirelt blogi enne kui tuleb õhtusöök ja palju mud nalja. Nüüd aga lõpetan ja pildid lisanduvad, kui jõuan tagasi Johannesburgi ehk kiiremasse internetti.

Parimate soovidega,

Sander Gansen

---

Hi gals and guys,

Lately I haven’t had a chance to write but I’m giving a brief overlook of my last days now. First on Tuesday, we had lots of theatre plays and visited many arts exhibitions. First we went to see a play called Beelzebub at ten and after that Angela and I went to see some art. Later we caught others and went to see some more art with them. After that we tried to go to this green market, but unfortunately it was closed, because of the heavy pouring rain, so we just went for our next play. Anthony, Paula, Georgina and I went to see play called Foot Musicians next and after that we went for some museums and arts exhibitions together. Then we took Helen and Angela from their thing and went to Drill Hall (the place we had had sherry the night before – and we had Sherries again), where Anthony and I went to see this stand-up comedians play called Monkey Nuts, so we left girls to drink their things and go to shop a little bit. After the play we went to have a proper dinner at one pizza place, where I took the pizza named Mexicano. After eating, we went for the last play called Inua and then went to sleep after a long day.

The next day we just packed our things, did the last minute shopping and headed off to South Broom, where Chappels have a summer house. After eight hour drive, we arrived there and had a dinner in one hut, which was located on the beach. There I had the same thing as Tony – that means a fresh cooked fish and some chips. We also went to touch the water and it was warmer than sometimes it is on summer. After drinking our ciders, eating our fish and some desserts, we went to home, where others headed for bed and we watched some videos we had made earlier and then went to sleep also.

Today in the morning we went to jog with Angela, just by the Indian Ocean and some really lovely golf courses. Later I read a bit and then we had some pitas for lunch. After eating Helen took Georgina and me to see Crocodile farm, where they had lots of snakes and crocodiles, which were mostly just sleeping – lazy bones… After that we went to buy some food from city and took some nice pictures of the ocean and the golf courses on our way back. At home we went to see the sunset at the beach (beach is just 100m from the house) and now I wrote this thing really fast – just before dinner. So now I’ll be ending the writings and will head to have some nice chat and dinner. Talk to you soon!

Best regards,

Sander Gansen

Esimene nadalavahetus jahtides ning natuke teatrit!

Tervist kõigile, kellega pole ammu suhelnud,

Olime viimased kaks päeva kohas, kus ei olnud õigelt ei interneti ega tegelikult ka aega, et midagi kirjutada, kuid nüüd, kus on jälle aega, kirjutan kiirelt viimastest päevadest. Vabandan, kui on palju vigu vms, sest esiteks on veidi külm ja teiseks pole kolm päeva eesti keelega absoluutselt pistmist olnud (ja mulle meeldib see kõik väga-väga-väga! :D)

---

Viimase päeva õhtul (see päev, kus viimati midagi kirjutasin) pärast õhtusööki jagasin siis “uuele perele” mõned kingitused, mille üle kõik õnnelikud olid (noorematele õdedele Eesti rahvariiete stiilis nukud, vennale Eesti kirjadega nokamütsi, isale Lennart Meri raamatu, emale Eestis rahvusköögi raamatu, Angelale Pärnu kohta raamatu + igast nänni veel). Pärast seda vaatasime Angelaga õhtul veel mõnda videot natuke ning rääkisime juttu ja juba oligi päev läbi.

Järgmisel hommikul pärast enda korda tegemist pakkisin kiirelt meie üheksa päevaseks reisiks mõned riided ja muud asjad kokku ning sõime veel hommikust. Siis tegime Angelaga ühe koogi tema ühele sõbrannale, kes elab läheduses ja kelle ema on hetkel haige. Koogi tegemise ajal pakkisime ka kokku igast sööke, mida ema Helen oli palunud meil pakkida. Kui siis söögid pakitud ning kook valmis sai, läksime tolle sõbranna juurde.

Pärast seda väikest külaskäiku ning palju lõbu ja naeru, jalutasime tagasi koju ja jäime ootama isa Anthony’t, et saaksime asju autosse pakkima hakata. Kui Tony lõpuks tund-poolteist päerast lubatud aega kohale jõudis, pakkisime kiirelt asjad kokku ning nagu alati, siis lõpu poole hakkas tulema palju kisa ja kära, et kus on see ja kus on too. Lõpuks sai kõik pakitud ning võiski alata sõit maale, perekond Chappelite ühtede sõprade farmi ja juba neli tundi hiljem olimegi kohal.

Pool tundi pärast meie kohale jõudmist, jõudsid kohale ka Joe (Tony kunagine koolikaaslane, õige nimega Charles) ja Tony venna perekond (Paul, Claire ja nende kaks tütart Francis ja Hanna). Kuna kell oli juba hiline, hakkasime kõik kiirelt süüa tegema ning lõbutsesime niisama ja üheteistkümne-kaheteistkümne vahel läksime kõik magama, sest järgneval päeval oli tarvis tõusta varakult.

Laupäeva hommikul ärkasime viis läbi viisteist minutit (siinne aeg on GMT+1, Eestis on see GMT+2) ning panime kiirelt riidesse, sõin ühe puuvilja ning kõik mehed viiekesti (Anthony, Joe, Paul, Daniel ja mina) jõime veel kiirelt tassi kohvi/teed ning asusime teele. Sõitsime autoga umbes kümme-viisteist minutit ning edasi läksime jalgsi. Kõik valisid endale sobivad kohad põllul (vahemaad üksteisest olid umbes viiesaja meetrised) ning asusime kükitama (mina, kellel oma püssi ei olnud, erinevalt teistest, läksin lihtsalt Tonyga kaasa, talle appi ja seltsi).

Varsti hakkas tõusma päike, mis tähendas, et pardid tõusid ja hakkasid lendama, et otsida omale midagi söögiks. Ei hakka nüüd täpselt rääkima, kuidas me parte tulistasime, kuid mina sain omale uue hüüdnime, mis kõlab eesti keeles umbes niimoodi “Eesti pikajalgneretriiver”. Selle nime juurde käib ka oma väike lugu. Esiteks olin ma Anthonyle silmade ja kõrvade eest ehk teatasin, kui nägin kuskilt parti lendamas. Teiseks tõin ma parte ära, kui nad alla tulistatud said.

Esimene part, kellele Tony pihta sai, ei saanud kohe surma ja langes täpselt vee piirile ning hakkas kohe vee poole jooksma ning seega hüppasin mina talle vette järgi – sain küll märjaks ja hakkas veelgi külmem (hommikul oli temperatuur -2 ja +2 vahepeal), kuid sellega kaasnes ka see, et tõestasin kohe oma kasulikkust ning sain kõigi meeste poolse austuse :P. Edasi tõin lihtsalt parte ära, kui nad pihta said, sest nägin täpselt kuhu nad kukkusid, kuid ühe puhul ei näinud keegi, kuhu ta langes. Otsisime ja otsisime ning keegi ei leidnud midagi – ka kaks jahikoera ei võtnud lõhna üles, kuid siis leidsin ma jää pealt vere pleki ning nägin veel teisigi piisku ning nende järgi jälgi ajades, jõudsin pardini. Sellega seoses pean mainima – ma leidsin uue asja, mida armastan – jälgede ajamine.

Lisaks oli veel intsident, kus Daniel lasi ühe pardi alla, aga see kukkus surnult jõkke – saatsime koera järgi, kuid ta ei saanud sellele piisavalt lähedale ning ka seekord läksin siis mina järgi – tuli vaid ronida üle puude, astuda veidi jõkke ja varsti olingi kohal, tagasi tulek oli muidugi raskem, sest ühes käes oli surnud part ning seega ronisin vaid teist kätt kasutades. Pärast seda läksime tagasi koju, et süüa hommikust. Pean veelkord mainima, et mulle hakkas kohutavalt meeldima linnu jahtimine – mitte, et ma nüüd metsikult liha süüa tahaks, kuid jahtimine kui spordiala on super lahe!

Pärast hommikusööki käisin kiirelt veel pesemas ning puhkasime veidi enne seda kui läksime jahtima pärlkanu. Seekord ei pidanud enam istuma ühes kohas ja ootama lendavaid parte, vaid pidime jalutama ringi ja ajama taga, kuni nad õhku tõusid ja siis neid tulistama. Jällegi oli päris lõbus, kuid meie lõbu lõppes siis, kui Tony sõitis Ford Landroveriga mutta kinni. Püüdsime seda välja tagurdada, kuid sellega ei olnud õnne. Lõpuks läksime Anthonyga jala tagasi tallu tema Landroveri järgi ning sõitsime siis tagasi, et päästa mudast välja Joe auto. Nüüd oli aeg tagasi farmi sõita ning tee peal oleksime peaaegu uuesti mutta kinni jäänud, kuid õnneks sai kõik ilusti korda.

Kodus tagasi läksime koos Heleni, Angela ja Paulaga (üks õdedest) vaatama lõvisid, keda kasvatati kahekümne kilomeetri kaugusel. Neid kasvatatakse seal selleks, et inimesed, kes päris metsikus looduses lõvisid jahtima minna ei julge, saaksid siiski kord elus minna ja lasta maha üks lõvi – ütleks, et väga kurb ja vale, aga mis teha.

Pärast lõvisid tegime taaskord süüa ning sõime kõik koos ilusti õhtust, lastes vaikselt Eesti rahvatantsude muusikat tagataustaks :P. Hiljem pärast sööki proovisin Angelale veel kaerajaani õpetada ning natuke ka valssi – kumbki ei tulnud väga hästi välja, kuid natuke veel ja küll ta saab hakkama. Siis vaatasime veel kõigi tüdrukutega koos ühe “How I met your mother”i osa, mis oli Angelal arvutis ning läksime varsti pärast pikka ja väsitavat päeva kõik magama.

Hommikul tuli tavaline rutiin pesemine-söömine ja kohvrite pakkimine, millele järgnes seitsme tunnine auto sõit Grahamstown’i. Nüüd oleme kohal, ööbime täna Danieli ühikas (ta ise läks tagasi Johannesburgi) ning käisime ka koos Heleni ja Angelaga vaatamas üht teatri etendust mehest, kelle naine pettis teda ning jäi vahele ning see, kellega too naine seda meest pettis, jooksis ära nii, et jättis oma ülikonna maha ning nüüd käskis mees edaspidi seda ülikonda alati korras hoida ja toita jne. Väga huvitav plot oli, mis on kirjutatud 1930. aastatel ja see teatri etendus oli ühe festivali, nimega “Arts festival” raames. Pärast etendust naasesime ühikasse, kus teised läksid magama ning mina ja Angela jäime koos kahe üliõpilasega (Andrew ja Roy) mängima igast xboxi mange ning kella ühe paiku saime lõpuks magama.

Hommikul oli esiteks tavaline rutiin – pesemine, söömine ja lugemine ning siis proovisin oma blogisse asju üles laadida, kuid esinesid mõned komplikatsioonid ja kuna juba kell kümme hakkas debatt teemal “Teadus vs kultuur”, siis pidime kiirustama sinna ning ei saanudki asju üles laetud. Debatt või täpsemalt “cafe” oli väga lahe – räägiks mõnuga kõigest, mis seal toimus, kuid seda informatsiooni oli palju ning ma ikka veel seedin seda. Pärast läksime veel niisama ühele turule erinevaid asju vaatama – seal oli metsikult ilusaid riideid, kunsti jne ning seal olles sõime koos Angelaga mõlemad ühed taimsed paninid. Hiljem läksime ja kuulasime veel veidi luulet ning ühe raamatu esitlust (raamat rääkis sellest, kuidas noored, kes olid pärit vastest segaverelistest aafrika perekondadest, said oma elu korda). Nüüd tulime veidiks koju, et siin süüa ja varsti lähme veel ühele etendusele. Niisiis hetkel jätan teid siia ja räägime loodetavasti varsti jälle.

Parimate soovidega,
Sander Gansen

---
Hey guys,

Sorry for not keeping you up in the weekend. I was in countryside and didn’t get a chance to go to my computer.

Anyway on the last Thursday afternoon, when I wrote to you the last time, I gave out all the presents to the family that I had and they said they loved them all (and I guess they weren’t lying :P) and after that we just watched some videos with Angela, before going to sleep.

On Friday, after waking up, having a shower and packing our bags for the nine day holiday, we ate some breakfast and started baking a cake and packing all the food for the trip too. When the cake got ready, Danny took me and Angela to her friend, whom we had baked the cake as her mother is sick and it’s just nice thing to bake a cake for people who are sick so they’d get better soon. We spent a lovely hour there and then went back home by foot, where we started to wait for Anthony, who promised to pick us all up at twelve, but got hour and a half late. After he finally got home, we put the bags into car and its trailer and started to move for the countryside – me, Angela, Paula, Danny and Tony (the others were going to fetch us up later).

Four hours later we got to our destination and we unpacked everything to the houses we were going to stay for the weekend. Half an hour later everybody else arrived, Helen, Georgina, Joe (Anthony’s university friend, whose real name is Charles) and Anthony’s brothers family consisting on Paul, Claire and their two lovely daughters. Then we just started making food for the night and ate it afterwards. I gave Paul and Joe decks of cards with pictures of Estonia and they said to remember me every time they would play those. Later we just chatted for the evening and went to bed soon.

In morning, we woke up at quarter past five, put many layers of clothes on, drank a cup of coffee/tea and went just few kilometres down from the farm we were staying at. We left our car behind and then Anthony, Daniel, Joe, Paul, me and two dogs went to find ourselves good spots to sit at and start to shoot birds. I was the only one who didn’t have a gun, which was a bit sad, but I still was useful and got a nickname “Estonian Long-legged retriever”, because I helped Tony to get the birds he had shot down. For example one of the birds, the first one he got down, didn’t die right away and then tried to escape for the water, so I literally ran after him and jumped into the ice-cold freezing water to get it. Yes, now I got a lot colder than before, but I also got the respect of the other guys, especially Anthony’s I think. Also I had to track one bird by its blood as no one saw exactly where it had landed, not even the dogs got up the scent, but I saw those little drops of blood and tracked them until I saw the dead bird under some grass. And the last incident I had was that Danny shot one bird down but it fell into the river and Danny nor his dog could retrieve it, so I tried to climb some branches of different trees and had to step into water couple of times, but I got it again.

When it was already half past nine, we went back to home, to get a proper breakfast and have a little rest with some shower. Girls had also already woken up by that time, so we chatted a bit also, before we went shooting again, although this time we shot Guinea fowl’s instead of ducks. This time our fun was ended by Joe’s car getting stuck in some heavy mud, so Anthony and I went for Anthony’s car by foot, so we could use it to pull the other one out. We got it out and on our way back to the house, we almost got stuck again, but fortunately we still didn’t.

When we got home, Helen, Angela, Paula and I went to see some lions, who were just twenty kilometres away from our spot. We drove to them and it was lovely seeing lions like that, although it was sad also as they were all in those cages and they were grown up only that some rich Americans, who are afraid to shoot lions in the wild, could just pick one of them out, let it into a bigger cage and then shoot him there. So sad that they are doing like that, although for them it’s the way of earning their food onto their table.

Later we had a nice dinner again and we listened to Estonian music while we were there. After all sorts of salads, meat and desserts, we just played some music and danced a little bit. I tried to teach Angela some Estonian folk dances and after some practice she could already understand the moves – just a bit more and she could dance at Estonians next dance festival :P. Before going to sleep, we watched an episode of “How I met your mother” with the girls and then went to sleep as it had been a tiring day for all of us.

In the next morning, we packed our things again, now having a bit less stuff as we had eaten lots of it already. Did a little group picture and said goodbye to everybody. Then Anthony, Helen, Angela, Paula, Georgina and I started to drive for Grahamstown, which is one of the oldest cities in South Africa, citing back to 1820. It’s just a lovely little university town as Tartu is for Estonia and this week they are having this Art’s festival with lots of movies, theatre plays and so on. Anyway, after this seven hour drive, we got to there and first we went to Danny’s house here – it’s just this little house for students and Danny gave us the key for his room and for the room of one of his friends as they are having a school holiday right now.

After settling down and resting a bit, we went to see this one play with Helen and Angela, that was about a man, whose wife had cheated him and got caught, so the man she was cheating him ran away but left his suit behind. Then the husband said to the wife that the wife has to start caring for the suit, feed it, walk with it and it has to share their bed with them as a punishment for her and he also promised he would not have any physical violence. It was rather a nice play, at least the plot of it, which had been written in 1920’s, was really good.

When the play finished, we got back home and had a little cup of tea. Helen went to sleep and Angela and I stayed up to play some Xbox games with two of Danny’s friends and co-students, Andrew and Roy. After playing for two hours or so, we decided to go for the bed, as we were going to have lots of things to do the following day.

After another sleep, we did all the things we would do every other day (washing, eating etc) and then we went to this cafe with Angela, which had a theme of science vs. culture, where we were discussing why there is this gap between them and how we could get rid of it. Later we went to this little market, where they sold all kinds of nice things (Angela got a nice top and a lovely purple hat). Later we went to listen to some live poetry from Harry Owen and they also had open microphone (that means that everybody could have their poetry to be read also). After that we went to see this presentation of a book about African youth, who had been gangsters but got to be successful people by now. Then we went for a sherry, so we could get a bit warmer (the only bad thing about South Africa is that it’s chilly here right now on this time of year) and we had a really nice talk between Anthony and I. Now we are making ourselves some dinner and then we are going to see another play today. Anyway, now I am going to leave you guys here and talk to you soon!

Best regards,
Sander Gansen