Tervist pere, sõbrad ja kõik teised muidusööjad :)
Nüüd, kus ma lõpuks Johannesburgi jõudnud olen, leidsin ka aega, et kirjutada oma senistest seiklustest.
---
29. juunil ehk eile hommikul oli veel täiesti tavaline hommik, kus tuli ärgata üles, minna pesema ja käia koertega õues (nüüd siis juba kahe koeraga ehk Hugo ja tema väikene vend Blake). Pärast seda oli veel viimaste asjade kohvrisse panek, toa korda tegemine ning voodi parandamine (millegi pärast olid selle mitmed mutrid kas lõdvaks muutunud või lausa ära kukkunud). Kõik hommikused asjad tehtud tuli teha veel emale viimane kallistus ja asusimegi isaga teele Tallinna poole.
Isa viis mind laevale ning jõudsin väga ilusti kohale – sain koha kohe pistiku juures (et arvutit laadida) ja istusin sinna, kuni laev kell 12 liikuma hakkas. Laevas olles sõin ühe Tosca koogi, ostsin kaasa veel ühe ajalehe (mida palus Angela ema Helen oma eestlasest sõbrannale) ning asusin vaatama filmi „Vanilla Sky“.
Lõpuks jõudsin poole kahest Helsinkisse, kus oli vastas Priit, kellega läksime veel enne lennujaama minekut Pizzataxi’sse pitsat sööma ning samal ajal rääkisime, et meile meeldib pigem seesugune töö, kus on tulemus reaalselt hiljem silmaga nähtav ning, et kui teha tööd, siis teha tööd ilma puhkusteta ning kui puhata, siis puhata ilma tööta – tuleb osata elada hetkes ja nii mõistangi mina hetke ehk planeeri tulevikku kindlasti, kuid kui sa midagi teed, siis sel hetkel pühendu ainult sellele ja välismaailmal lase lihtsalt olla.
Kui siis söödud sai, viis Priit mu lennujaama, kus sain kiirelt oma piletid kätte ning jäin ootama oma lendu. Lootsin leida kuskilt wifi’t, kuid kõik olid kas passwordiga või pidi nende eest maksma või nad lihtsalt ei ühendanud ennast ära, aga ühtegi tasuta wifi’t, mida ma oleks saanud kasutada, ma ei leidnud. Niisiis vaatasin veel enne alustatud filmi lõpuni ning jäin ootama lendu, mis lükati pool tundi edasi, kuid kuhu ma ilusasti lõpuks kell 18.10 peale sain.
Lennuk suunal Helsinki-Istanbul oli tavaline väike odavlennuk, kus olid nahkistmed, laest rippuvad väikesed telekad (milles oleva filmi häält kahjuks kuskilt ei kuulnud) ja kõigile reisijatele jagati kõrvaklapid, et nad saaksid kuulata muusikat (enamjaolt oli seal vaid mingisugune segu hip-hopist ja popist või mingi kahtlane Türgi muusika – valisin esimese variandi ehk muusika, mida minu klassist armastavad enamik tüdrukuid, eriti Hanna ja kui ausalt öelda, siis ta hakkas mulle lõpuks piisavalt meeldima, et suudaksin kuskil peol selle muusikaga koos olla päris hästi, kuid siiski vabal ajal valiksin siiski roki ja metali). Muidugi jagati kõigile ka toitu, mis oli enamjaolt isegi päris söödav – raviolid seentega ja tomatikastmes ja mingi salat kõrvale oli see, mille õnneks mina sain (poleks suutnud süüa seda teist valikut ehk mingit Türgi liharooga riisiga). Lisaks oli ka väike ja maitsev šokolaadi kook.
Pärast nelja tundi lendamist Istanbuli suunas maandusime lõpuks kümne paiku ja kiirustasin kohe uuesti „transfer desk“i juurde, et ümberistumis piletit saada. Seal kohtasin üht pool austraaliast, pool soomlast Tim’i, kes on Nokia marketing manager ja oli just edasi minemas Dubaisse – lahe noor kuju oli ning siis temaga koos arutasimegi, milline kaos sealses lennujaamas oli + kuidas türklased ei suuda eriti korraliku tööd teha, vähemalt mitte aja peale! Lõpuks, kui saime piletid, läksid meie teed lahku ning suundusin kohe Johannesburgi lennu sabasse, sest juba varsti-varsti hakati meid lennukile laskma.
Lennuk ise oli väljast päris suur ning kui ma sisse sain, siis mõistsin koheselt, et sellest saab olema väga mõnus lend. Nagu ka eelmine lend, oli ka see Tyrkish Airlinesi oma, kuid see lennuk oli suurem ja parem. Leidsin kiirelt oma koha.
Selles lennukis oli sees kõik. Ma olen inimene, kes armastab lendamist – lausa nii palju, et ma tahan omale enda lennukeid ja suuretõenäolsusega üldse lennufirmat. Kui eelmises lennukis olles vaatasin seda ühe ja teise nurga alt, siis selles ei leidnud põhimõtteliselt ühtegi viga. Igal ühel oli oma telekas (ees oleva istme seljatoel), kus oli sees üle saja filmi, mitme saja sarja ning tuhande laulu (kõigil olid ka oma kõrvaklapid, et seekord siis seda filmi, sarja või muusikat kuulata. Oli ka kirjas, et varsti tuleb sinna kõigile tasuta kättesaadavana wifi – super!
Lisaks toodi meile kõigile väike kosmeetikakott, kust seest võis leida paar sokke (et mitte käia kingades, vaid nendes spetsiaalsetes sokkides), magamisprillid, huulepalsami, hambaharja, hambapasta, kõrvatropid jne. Ka WC oli väga ilus – sai olla täitsa sirge seljaga püsti ja seal oli maast laeni peegel + kätekreemid, lõhnaõlid jne ning see oli kõigest turismi klass, mitte midagi paremat. Suurepärane lennuk :D.
Lõpuks hakkas lend pihta. Algselt vaatasin ära filmi „Hall Pass“ ning seejärel huvi pärast esimest korda ühe „How I met your mother“ osa. Pärast panin muusikana peale Depesch Mode’i kollektsiooni ning kuulasin seda ning veidi tukkusin. Vahepeal pakuti söögiks taaskord kahte praadi – Türgi stiilis liha kartuli püree ja köögiviljadega ning teine oli mingi juustu asi grillitud kanavorstiga. Valisin esimese, kuid pettumusega pean ütlema, et see liha oli veidi jama ning seega sõin vaid juurvilju. Lisaks oli ka juustukook, mis oli tõesti üsna hea. Edasi jätkasin oma tukkumist muusika saatel.
Kella poole kuuest pakuti hommikusöögiks jogurtit müsliga, mingeid juuste, munaputru, grillitud juurvilju ja moosisaia – sõin ühe moosisaia ja rohkem ei suutnud, sest olen juba nii ära harjunud selle hommikuse puuvilja dieediga, et muud väga hästi ei tahagi tegelikult. Pärast seda oli veel veidi lendamist, koos natukese tukkumise ja ikka veel DM’iga. Kella kaheksast siinse ajajärgi ehk üheksast Eesti ajajärgi maandusime.
Võtsin oma asjad kokku ning läksin suure pagasi järgi. Kui ka see oli käes, sain lennujaama eesruumi, kus juba ootas mind Angela (kes ausalt öeldes oli veidi ilusam, kui ma mõne pildi järgi aru olin siiani saanud :P) ning ka Bob ehk Rotary esindaja, kellele ma kohe Eesti lipu maha müüsin. Angelaga läksime võtsime ühe kohvi (mina võtsin roositeed) ning siis läksime rongi peale ja sellelt maha tulles olid meile autoga vastu tulnud juba Angela vend Danny (Daniel) ja õde Paula, kes tõid meid siis koju. Mulle näidati maja ning ka tuba, kus ma täna ööbin, sest homme lähme juba nädalaks reisile mujale.
Vaatasime veidi veel majas ringi ning käisime ka Angelaga linnas šoppamas ja nüüd ootame kodus vanemaid ning õdesid ja vendi tagasi koju. Angela õpib oma ajaloo eksamiks (kahenädala pärast hakkab tal pikk eksamiperiood ehk eksam igas aines – inglise keel, afrikaani keel, matemaatika, ajalugu, inimeste mõistmis aine, drama ja bioloogia).
Õhtul jagan veel mõned suveniirid kõigile kätte ja vaatab, kas jõuab veel midagi enne kui lähme magama, et homme nende maale sõita autoga neli tundi. Tänasega on seljataga 4+9h lendu, 30min rongi, 30min autosõitu. Jääge siis ootama järgmist väikest ülevaadet minu elust siin imelises Lõuna Aafrikas, täpsemalt Johannesburgis.
Btw – neil on talv ja mul oli jopega palav, sest nede 14 kraadi tundub nagu meie 21 kraadi. Üleüldse kõik siin ümbruskonnas tuletab mulle meelde Itaaliat ja Küprost – eks ta ole selline lõunamaa värk!
Parimate soovidega,
Sander Gansen
---
Hi you who want me to write something in English.
To be honest – I’ve been here in Johannesburg for seven hours and already I have difficulties writing in Estonian. That means I put English words between the text instead the Estonian ones I’d like to use (for example „and“ instead of „ja“). Anyway – flights to here, which all in all lasted for about thirteen hours, made me realise how much I love flying. As I’m pretty experienced flyer already, my ears didn’t get numb at all (although I felt when we were going higher or coming lower but that’s all).
The first flight was great – they had TV’s, music by earphones, okay food and so on – and because as I saw many things, which I would want to make better, it gave me a vision, what would I like my airline to be like, if I’d really make this thing come true. Now I must say that the moment I entered to the second flight (Istanbul to Johannesburg), which was in a bigger and better plane, I got really excited as this plane was really great – although even it had some minor problems, it was a bit more like my dream plane would be and in a way it made me realise my dream can be done in reality if I really want to. So flights were great – they lasted long but I could see some really good movies, listen to my favourite bands and just chill.
About the food on planes – I’d love it if it had bigger salads or at all vegan meals but the things they had, were pretty eatable. About the drinks – I’m waiting to get 18 (although I am more than sure that no one would have asked me for a document if I would have asked for the wine but as I’m still underage and so I’m not really okay with buying myself alcohol – gives me a certain uncomfortable feeling) because non-alcoholic drinks on planes are lethal :D. Coke, Sprite, some freaky juices and mineral water in a bottle and neither of them is my favourite for the risks of health :P.
Helsinki’s airport was nice, clean and had most of the things in order. Too bad that the Wi-Fi was under a password so I could only watch a movie and that‘s all.
Istanbul’s airport was a bit of a disaster – there was no order, people were running there and here and staffs were working slowly – while shouting at each other. But I could still get on the right plane on the right time and even made a new friend called Tim – nice fellow.
Johannesburg’s airport was also big but it had a bit more order. Although I really didn’t get the best of it as we only had a cup of tea with Angela and left for train. They have this brand a new train system that we used to come from the airport to the city, where Angela’s brother Danny and sister Paula were waiting for us to take us to my new home for this summer. The house is really great and at Johannesburg we already went to some shopping malls with Angela and right now she’s finishing her school work in history and then we are going to have a dinner and will do all sorts of other nice things today and tomorrow we will be heading for a vacation in country. Now I’m ending the writing and will chat to you soon.
Best regards,
Sander Gansen
